Et Põhja-Itaalias korralikult puhata, vajad autot (soovitatavalt kiiret ja Itaalia oma), paagitäit bensiini ja, kui võimalik, vähemalt üht autovaba päeva.
Mis võiks olla parem, kui alustada puhkust autorooli taga ilma autota. Igaüks, kes reisi ajal autojuhiks olnud, teab, kui vastik on see, et kaaslased endale aeg-ajalt klaasikese veini võivad lubada, ehk koguni autos õlut mekivad, seejärel krõõksuvad, pissipeatusi nõuavad jne. Loomulikult võib sellisel puhul ka siga mängida, reisikaaslasel kuni viimase piirini kannatada lasta ja siis mõnes, tualetis käimiseks eriti sobimatus paigas peatust tehes signaali põhjas hoida. Teine võimalus on ise samuti pisut vabamalt võtta ja endale autovaba aega lubada. Itaalia vein on seda ju väärt!
Euroopa suurimas parklas päev 21 eurot
Minu autoreisi esimene täispikk päev Itaalias kujuneb autovabaks õigupoolest olude sunnil. Teatavasti pole Veneetsias autoga just palju teha, amfiibe ja paate Europcar ega Hertz aga veel ei paku.
Rendifirmast soovitud Lancia asemel saadud Ford Fiesta osutub küll Itaalia suguvennast kindlalt mugavamaks, aga vähemalt Itaalias sõites mõjub hoopis vähem stiilselt. Seega ei säti ma Veneetsia külje alla jõudes oma autot linna viivale sillale. Päev Ford Fiesta parkimist lihtsalt pole väärt Euroopa suurimas parklas Tronchettos nõutavat 21 eurot. Auto jääb mandrile ning mina, kes ma igasuguseid ühissõidukeid peale lennuki pelgan, ronin bussile ja siis juba veebussi peale.
Imelik on see ilmaelu, jõuan mõelda teel Veneetsia klaasisaarele Muranole. Nii nagu mõnel bemmil Tallinna liikluses, ilutseb siin silt “müüa” paaril gondlil. Nii nagu taksojuhid sadama juures somme, ümbritsevad siin turiste veetaksojuhid. Kuigi olen Veneetsias juba mitmendat korda, on mul raske aru saada, kuidas nii igapäevasteks tegevusteks nagu auto parkimine või kellegi maha matmine, saavad olla omaette saared.
Murano on igal juhul üllatavalt vaikne ja rahulik. Turistidele suunatud poodide müürid kerkivad veest otse taeva poole ja klaasi on siin tõepoolest igasugust – paarieurostest nipsasjakestest elusuuruses klaaspingviinideni. Uskuda võib, et vähemalt pool kraamist pärineb tegelikult Hiinast. Kuid väärtust lisavad siin kraamile kanalid, laguun ja valge majakas. Kindlasti tasub igal Veneetsia külastajal jalg kas või korraks Muranole tõsta, seda isegi siis, kui sügavam huvi klaasi vastu puudub.
Kiirteedel varitsevad kiiruskaamerad
Edasi teeme läbi juba kohustusliku turistiprogrammi. Sõit püha Marcuse väljakule, mõni pitsaviil ja klaas veini Suure kanali ääres, turistipildid Doodžide palee kõrval ning väiksemat sorti šoppamine Rialto sillal. Päevast-paarist on esmatutvuseks Veneetsiaga küllalt mis küllalt. Eriti kui arvestada, et suurem poodlemine ega lõunastamine pole turismilinnas just kõige rahakotisõbralikumad.
Istun taas autorooli. Miski, mille iga Itaalia külaline peaks ära proovima, on sõit öiselt pooltühjal kiirteel. Kui aastate eest võis ennast siin ametlikest kiirusepiirangutest hoolimata üpris vabalt tunda ja gaasi vajutada nii palju, kui torust tuleb, siis nüüd enam mitte. Nimelt varitsevad siin-seal mõne läbitud lõigu keskmist kiirust arvestavad kiiruskaamerad. Aga paikades, kus teisedki korralikult gaasipedaali pressivad, võid end pisut julgemalt tunda.
1,4liitrise mootori ja automaatkäigukastiga Fiesta ei ole just kiire auto. Selle parempoolne küljepeegel, mille eelmine kasutaja puruks sõitis, on rendifirmas itaallastele omase ükskõiksusega lihtsalt kinni teibitud. Samas ei tasu siin sõites unistada ka millestki suuremast. Itaalia jaoks oleks ideaalne midagi sama väikest või veelgi väiksemat, aga kiirteel liikumiseks siiski veidi võimsamat.
Veronas parkimine poole odavam kui Tallinnas
Väike auto on Itaalias igal juhul kindlam valik kui suur. Ikka pead mõnes suuremas linnas parkima, ja kui ei vea, satud sõitma ka mõne mägise väikelinna kitsaile tänavaile. Mäletan, kuidas mõni aasta tagasi Sardiinias õnnelik olin, et olin rentinud saadaolevaist sõidukitest odavaima ja kõige pisema – Fiat Panda. Nimelt olin siis väikese segaduse tõttu automaattanklas sunnitud külastama kitsaste tänavatega mägilinnas elavat kütuseärimeest, kelle juurde pääsemiseks tuli ühelt uulitsalt teisele keerates pisikese Pandaga tagurdada tänaval, mis meenutab enim Tallinna Lühikest jalga.
Parkimisega pole Itaalia linnades lood aga sugugi nii pahad, kui arvata võiks. Näiteks Veronas maksab parkimine poole vähem kui Tallinna vanalinnas.
Kümmekonnaeurose parkimisraha eest näeb ära nii amfiteatri, peaväljaku kui ka Shakespeare’i kuulsaks kirjutatud preili Julia maja. Paraku ei seo Julia maja igavese armastuse ja Capuletidega suurt midagi peale sarnase tähekombinatsiooni ja tuhandete turistide usu.
Nimelt kuulus Julia maja kunagi dell Capello perekonnale ja sellest piisabki, et turistidelt raha nõuda. Kuue euro eest saad ronida Julia rõdule ja vaadata vana mööblit. Kui soovid aga katsuda metallist naise tisse, mille tuhanded turistid läikima on hõõrunud, võid täitsa tasuta ronida Julia kuju kõrvale. Ilma rahata on ka tuhandete seintele soditud nimede, südamete ja – kas see on mingi Itaalia komme igavese armastuse kinnitamiseks – sinna litsutud näritud nätsude vaatamine.
Reisi maiuspala – ring ümber Garda järve
Meie Põhja-Itaalia reisi tõeliseks maiuspalaks kujuneb ring ümber Garda järve. Ilma autota ei kujutaks kõigisse neisse väikelinnadesse jõudmist ettegi! Kui järve idakaldalt avanevad suurepärased vaated, siis läänekallas on peamiselt tunnelite päralt. Piirkond on tuntud oma viinamarja- ja oliiviistanduste, sidrunipuude ja magnooliate poolest. Ka tee ääres kasvavaid punaseid moone on ilus vaadata.
Kes tahab endale pluuse, pükse või päikeseprille osta, võib minna kohalikele turgudele. Igal nädalapäeval on need uues linnas. Sõiduvaeva vähendamiseks võib ka praamiga üle järve sõita, ehkki tegelikult pole Itaalia suurim järv sugugi nii suur, nagu kaardil paistab.
=> Õhtuleht – Autopuhkus Põhja-Itaalias: mida väiksem masin, seda mugavam.
